Lapsepõlvemälestused

Kui ma olin laps, siis asus meie kodu orus tänaval, mis kulges ühelt mäenõlvalt alla ja jätkus edasi vastasnõlvale. Mu isa käis tööl jala. Iga päev istusime õdede-vendadega verandal ja ootasime, millal isa töölt koju naaseb. Isa nägu tõmbus alati naerule, kui ta nägi meid künkast üles jooksmas ja kuulis meid hüüdmas: “Issi! Issi!” Ta tõstis meid üles, kallistas ja suudles ning kutsus meid naljatlevalt “ahvikesteks”. Kui isa kodu poole kõndis, et ema tervitada, klammerdusime me ta külge.

Neid õnnelikke päevi meenutades tuleb mulle meelde ka see, et paljud mu naabrilapsed olid ilma oma isa kallistustest, suudlustest ja hellitustest. Samuti tean, et ka nüüd igatsevad paljud lapsed isa eeskuju, rollimudelit, inimest, kes täidaks nende emotsionaalseid vajadusi. Olles sellest ilma jäetud, võivad lapsed kasvada emotsionaalsete puuetega inimesteks, kes ei ole suutelised oma armastust demonstreerima.

Missuguseid seemneid me külvame oma laste südamesse? Kas me õpetame neile ükskõiksust või soojust, meeleheidet või rõõmu? Meile osaks saanud Jumala armastus võib olla meie pärandiks oma lastele ja tulevastele põlvkondadele.