Armastuse reaktsioon

Me kutsusime Trudy’t “kadekopsuks”. Ta oli pikk, turske naine, kelle näol oli pidevalt kuri ilme. Naise pilk oli heidutav, kuid käitumine veel hullem. Trudy töötas minu osakonnas. Nagu teistelegi meie ettevõttes, ei meeldinud ta mulle. Kuid ma otsustasin mitte lasta tunnetel oma käitumist mõjutada, seepärast näitasin üles elukutselist viisakust. Tegelikult läksin ma veel ühe sammu kaugemale ja olin tema vastu lahke.

Ühel päeval korraldas me ettevõte kohalikus restoranis ärilõuna, kuid Trudy ei saanud tulla. Seepärast tellisin ma kaasa väikese lõunasöögi. Tagasi kontorisse jõudnud, läksin ma Trudy laua juurde, panin toidu ta ette lauale ja ütlesin: “Kuna sa ei saanud meiega kaasa tulla, tõin ma sinu jaoks midagi kaasa. Loodan, et see maitseb sulle.”

“Oh, Abby! Suur-suur aitäh!” hüüatas ta. Kui ma minema läksin, hüppas Trudy oma laua tagant püsti ja tuli mulle järele. “Abby,” ütles ta, “ma olen nii üllatunud, et sa minu peale mõtlesid! Teised ei mõtle kunagi minu peale.” Kui ta käed välja sirutas, et mind emmata, täitsid ta silmi pisarad.

Ma usun, et just seda tahtsidki Paulus ja Peetrus öelda, kui nad õpetasid, et me peaksime solvangule headusega reageerima. Kas just sellist eeskuju ei toonudki Jeesus meile ristil olles?