Loobuda kullast

Üks lugu räägib meile rikkast mehest, kes oli mures, et surres peab ta kogu oma varanduse maha jätma. Mees anus Jumalat, et ta võiks kohvritäie kõige väärtuslikumaid asju endaga igavikku kaasa võtta. Lõpuks Jumal nõustus ja mees pakkis oma kõige suuremasse kohvrisse nii palju kulda, kui sinna mahtus. Kui mees taevaväravate juurde jõudis, kohtus ta seal Peetrusega, kes avas kohvri, sest ta tahtis teada, mida mees kõige rohkem hindas. “Mis!” oli Peetrus hämmastunud, “sa tõid tänavasillutist?”

Arusaam sellest, mis on Jumala perspektiivist tähtis, on välja-kutse. Kui me näeksime maad igavikust, siis see, mida me maa peal viibitud aastate jooksul kogume, näeks välja teistsugune. Me võime kasutada oma energiat muretsemisele, asjade kogumisele, heitlemisele ja varude hankimisele, kui me aga seda teeme, siis jääme ilma kõige tähtsamast.

Jeesus ütles: “Ja kui ma olen läinud ja teile aseme valmistanud... et teiegi oleksite seal, kus olen mina” (Johannese 14:3). Jeesuse tähtis osa on olla koos meiega. Viibimine koos Jumalaga ja Jumala sõna parem mõistmine ühendab meid igaveste väärtustega.

Kuidas on lugu kullaga? Kuld on hea nii kaua, kui me hoiame seda oma jalge all ja mitte oma südames, hinges või kohvrites.