Jumala kavatsus

Mu kaheaastane poeg palvetas täna õhtul: “Issand Jeesus, ma tänan sind selle hea päeva eest ja selle öö eest. Õnnista mind. Õnnista issit ja emmet ja mu koguduse lapsi ja mu sõpru. Aamen.” Ta oli oma palves nii siiras, et ma hakkasin nutma.

Ma meenutasin oma reaktsiooni kolm aastat tagasi, kui sain aru, et ma ootan last. Olin selle üle üllatunud ja ausalt öeldes ei tundnud sellest rõõmu. Ma olin otsustanud hakata tegema jumalariigi tööd. Ma töötasin noorterühmaga ning kavatsesin jätkata oma muusikaõpinguid ja minna seminari. Ma palvetasin: “Issand, miks just nüüd laps?”

Laps sündis ning ma pühendusin ta kasvatamisele, ma õpetasin teda Jumalat armastama ja teenima. Mu abikaasa ja mina armastasime oma last ning töötasime üheskoos loomaks kodu, milles Jumal oli kesksel kohal. Poeg rikastas me abielu ja vaimset elu.

Nüüd olen ma pühapäevakooliõpetaja. Ma ei mõistnud, kui väga vajasid lapsed mind või mu võimeid anda, kuni mu poeg avas oma palvega mu silmad nägemaks seda teenimise teed.