Ülestunnistus
Lugege Jaakobuse 5:15-20
Ja kui ta siis jääb süüdlaseks mõnes neist asjust, siis peab ta tunnistama, millega ta on pattu teinud. (3. Moosese 5:5)
Kristlastena teame, et peame oma patud üles tunnistama ja andeks paluma. Kuid kujutage ette, et me ei leia andeksandvat kohtunikku, vaid sellise, kes on valmis meid kogu eluks vangi panema.
Kuidas võiks see muuta meie seisukohta üles-tunnistamisest?
Vastus sellele küsimusele on: see ei tohiks muuta. Olles kuus päeva enne arreteerimist võtnud Kristuse vastu oma ellu, seisin ma kohtuniku ees, teades, et ma ei tohiks üheaegselt seista Kristuse ees ja tunnistajapingis valetama. Ma tunnistasin oma süü üles ja vastavalt seadusega ettenähtud karistusele määrati mulle eluaegne vangistus. Ülestunnistamine oli üks kõige raskemaid asju, mis ma olin kunagi teinud, kuid irooniliselt võttes oli see ka kõige suuremat rahuldust pakkuv. Jumal võttis selle väikese usu, mis mul kohtus tõtt rääkides oli, ja ma hakkasin tegema tööd, mis on mind toetanud nende maailma kõige karmimas vanglas veedetud enam kui kahekümne aasta jooksul. Ma arvan, et kui ma poleks oma pattu üles tunnistanud ja Jumalale elanud, siis poleks see olnud võimalik.
Jumala ja teiste ees pattu üles tunnistades tunnistame me ka oma täielikku sõltuvust Jumala armust ja halastusest. Saadava armu mõõt sõltub meie valmisolekust oma puudusi omaks võtta. Meie tasuks on lähem, intiimsem osadus Temaga, kes ühel päeval maailma üle kohut mõistab.
Vastus sellele küsimusele on: see ei tohiks muuta. Olles kuus päeva enne arreteerimist võtnud Kristuse vastu oma ellu, seisin ma kohtuniku ees, teades, et ma ei tohiks üheaegselt seista Kristuse ees ja tunnistajapingis valetama. Ma tunnistasin oma süü üles ja vastavalt seadusega ettenähtud karistusele määrati mulle eluaegne vangistus. Ülestunnistamine oli üks kõige raskemaid asju, mis ma olin kunagi teinud, kuid irooniliselt võttes oli see ka kõige suuremat rahuldust pakkuv. Jumal võttis selle väikese usu, mis mul kohtus tõtt rääkides oli, ja ma hakkasin tegema tööd, mis on mind toetanud nende maailma kõige karmimas vanglas veedetud enam kui kahekümne aasta jooksul. Ma arvan, et kui ma poleks oma pattu üles tunnistanud ja Jumalale elanud, siis poleks see olnud võimalik.
Jumala ja teiste ees pattu üles tunnistades tunnistame me ka oma täielikku sõltuvust Jumala armust ja halastusest. Saadava armu mõõt sõltub meie valmisolekust oma puudusi omaks võtta. Meie tasuks on lähem, intiimsem osadus Temaga, kes ühel päeval maailma üle kohut mõistab.
Richard Ryan (Mississippi, USA)