Pragunenud potid
Lugege 2. Korintose 4:1-18
See aare on meil aga saviastjates, et võrratult suur vägi oleks Jumala oma ja ei midagi meist. (2. Korintose 4:7)
Minu elu Kristuses on aidanud mind tunnistada savinõu olemust, mis ma olen. Mul on nõrkusi. Mul on tugevusi.
Mõne inimese jaoks, kes mind tunnevad, kaaluvad mu tugevused mu nõrkused üles. Teiste jaoks kaaluvad mu nõrkused mu tugevused üles. Kuid me kõik elame kusagil selle vahel, kes me oleme olnud ja kelleks Jumal meid ümber kujundab.
Selline on Jumala riigi kujund. Me elame ajas, mil Jumala pääste Kristuses on juba tulnud, kuid seda ei naudi veel kõik inimesed ja kogu loodu. Jeesus andis meile põgusa pilgu Jumala tulevasest aust, kuid selle täielikuks realiseerimiseks jääb tulevik. Me elame selle vahel, mida Jumal on juba teinud, ja veel mitte selles, mida Jumal teeb. Töö, mida Jumal on meie sees alustanud, ei ole veel lõpetatud.
Sellegipoolest võib selgesti näha Jumala au meie patuses, purunenud, ebatäiuslikus inimkonnas. “See aare on meil aga saviastjates.” Me saame kas keskenduda saviastjale või me saame keskenduda aardele. Me võime üksteist hukka mõista selle pärast, et oleme pragunenud, pudenenud, valesti kujundatud, lekkivad, haprad, traditsioonilised või kaasaegsed anumad. Kui me aga keskendume aardele, siis on meil lootust – lootust on sinul, minul, nii vaenlastel kui sõpradel, maailmal – sest aare on Jumala ebatavaline vägi, mis meis tegutseb.
Selline on Jumala riigi kujund. Me elame ajas, mil Jumala pääste Kristuses on juba tulnud, kuid seda ei naudi veel kõik inimesed ja kogu loodu. Jeesus andis meile põgusa pilgu Jumala tulevasest aust, kuid selle täielikuks realiseerimiseks jääb tulevik. Me elame selle vahel, mida Jumal on juba teinud, ja veel mitte selles, mida Jumal teeb. Töö, mida Jumal on meie sees alustanud, ei ole veel lõpetatud.
Sellegipoolest võib selgesti näha Jumala au meie patuses, purunenud, ebatäiuslikus inimkonnas. “See aare on meil aga saviastjates.” Me saame kas keskenduda saviastjale või me saame keskenduda aardele. Me võime üksteist hukka mõista selle pärast, et oleme pragunenud, pudenenud, valesti kujundatud, lekkivad, haprad, traditsioonilised või kaasaegsed anumad. Kui me aga keskendume aardele, siis on meil lootust – lootust on sinul, minul, nii vaenlastel kui sõpradel, maailmal – sest aare on Jumala ebatavaline vägi, mis meis tegutseb.
Mike Ripski (Tennessee, USA)