Tema enda rist
Lugege Heebrea 12:1-3
Nad võtsid nüüd Jeesuse – ja ta läks välja, kandes ise oma risti Pealuuasemeks hüütud paika. (Johannese 29:16-17)
Ma kujutasin alati ette, et Jeesus pidi põlgama puuristi, mida teda kandma sunniti.
Kuid võib-olla ta ei põlanudki. Ristist pidi saama tema suure kaastunde ja aukartust äratava võidu kujutus. Sellest pidi saama sümbol, mis ulatub üle saabuvate ajastute. See esindaks jumalariiki; sellest pidi saama meie võitluslipp. Ülestõusmise ajal pidi alandava lüüasaamise vahend muutuma igavesti kestva võidu kujundiks surma üle.
Võib-olla tol ajal ei tundnud Jeesus-inimene kõiki juveele, ikoone ja relvi, mis pidid kandma risti kujundit. Aga kuigi Jeesus “häbist hoolimata kannatas” (vt Heebrea 12:2), teadis ta selle tähendust, mida ta tegi. Rist oli vajalik vahend. Ja seepärast ta nii embas kui ka talus seda.
Võib-olla pole meie tähelepanu ja armastus risti vastu täiesti inimlik. Selle, mida ristilööjad pidasid kurjaks, pööras Jumal heaks (vt 1. Moosese 50:20). Selline on risti tähendus meie kõigi elus. Isegi surma palge ees võime leida uue elu.
Võib-olla tol ajal ei tundnud Jeesus-inimene kõiki juveele, ikoone ja relvi, mis pidid kandma risti kujundit. Aga kuigi Jeesus “häbist hoolimata kannatas” (vt Heebrea 12:2), teadis ta selle tähendust, mida ta tegi. Rist oli vajalik vahend. Ja seepärast ta nii embas kui ka talus seda.
Võib-olla pole meie tähelepanu ja armastus risti vastu täiesti inimlik. Selle, mida ristilööjad pidasid kurjaks, pööras Jumal heaks (vt 1. Moosese 50:20). Selline on risti tähendus meie kõigi elus. Isegi surma palge ees võime leida uue elu.
Shari Weigerstorfer (Bottmingen, Ðveits)