Vaikust purustades
Lugege 2. Timoteose 4:1-2
Su õiglust ma ei varjanud oma südames, sinu ustavusest ja su abist ma rääkisin, su heldust ja tõde ma ei salga. (Laul 40:10)
Kui ma kuulsin, et mu hea sõber Larry kukkus 17-korruselise maja katuselt alla surnuks, tundsin ma kohutavat ðokki ja kurbust.
Varsti pärast seda tundsin veel sügavamat ja lohutamatut kurbust, kui ma hakkasin mõtlema ta igavikule. Larry ja mina olime ülikooli ajal head sõbrad. Me rääkisime paljudest asjadest – kodust, perekonnast, spordist, uudistest, tulevikust. Ma rääkisin talle kõigest peale Jeesuse. Nüüd pole sellel, millest me rääkisime, üldse mingisugust tähtsust. Ja ainus asi, millest me ei rääkinud, oli kõik, millel on tähtsust, kui ma nüüd Larryle mõtlen.
Ma ei tea, kas Larry oli kunagi andnud oma südame Kristusele. Ma tean vaid, et mina ei rääkinud talle kunagi Jeesusest. Isegi, kui ma mitu aastat hiljem mõtlen sellele tragöödiale, teeb mulle ikka veel haiget mõte, et ma ei rääkinud talle Kristusest.
Kristuse järgija jaoks on üks elu suurimaid kahetsusi aduda, et me ei rääkinud kunagi sellele sõbrale Jeesusest. Me ei saa minevikku muuta. Kuid me võime paluda Jumalat, et ta annaks meile meie vaikimise andeks, ja pööraksime oma kahetsuse otsusekindluseks nüüdsest rääkida meid ümbritsevatele inimestele Kristusest.
Ma ei tea, kas Larry oli kunagi andnud oma südame Kristusele. Ma tean vaid, et mina ei rääkinud talle kunagi Jeesusest. Isegi, kui ma mitu aastat hiljem mõtlen sellele tragöödiale, teeb mulle ikka veel haiget mõte, et ma ei rääkinud talle Kristusest.
Kristuse järgija jaoks on üks elu suurimaid kahetsusi aduda, et me ei rääkinud kunagi sellele sõbrale Jeesusest. Me ei saa minevikku muuta. Kuid me võime paluda Jumalat, et ta annaks meile meie vaikimise andeks, ja pööraksime oma kahetsuse otsusekindluseks nüüdsest rääkida meid ümbritsevatele inimestele Kristusest.
Karl Cameron Shafer (Florida, USA)