Jumala hääl
Lugege 1. Kuningate 19:1-3 ja 1. Kuningate 19:9-12
Üksnes Jumala juures on mu hing vait. (Laul 62:2)
Eelija põgenes kuningas Ahabi kurja naise Iisebeli eest. Eelija oli olnud vastutav Baali prohvetite tapmise eest (1. Kuningate 18:20-40) ja Iisebel oli otsustanud, et Eelija peab selle eest surema.
Eelija oli hirmul ja mures; ta soovis, et ta sureks. Lõpuks viis Jumal ta mäetippu, kus puhus võimas tuul, mis ähvardas teda minema puhuda. Pärast seda raputas maavärin seda piirkonda ja sellele järgnes põletav tuli. Kuid Jumal ei olnud nende sees. Kui Eelija seisis värisedes, rääkis Jumala temaga “vaikse, tasase sahinaga” (1. Kuningate 19:12).
Meie kärarikkas maailmas on sageli raske kuulda Jumala vaikset häält. Isegi siis, kui me palvetame üksinduses, ei kuule me sageli Jumalat rääkimas. Liiga sageli räägime me Jumalale kiirustades oma tahtmistest ja ei jää teda kuulama. Meie palve on ühepoolne kõnelus.
Me võime kuulda Jumalat tuules, maavärinas ja tules. Kuid sageli räägib Jumal meiega vaikse, tasase sahinaga, nagu ta tegi Eelijaga. Kas me ikka kuulame teda?
Meie kärarikkas maailmas on sageli raske kuulda Jumala vaikset häält. Isegi siis, kui me palvetame üksinduses, ei kuule me sageli Jumalat rääkimas. Liiga sageli räägime me Jumalale kiirustades oma tahtmistest ja ei jää teda kuulama. Meie palve on ühepoolne kõnelus.
Me võime kuulda Jumalat tuules, maavärinas ja tules. Kuid sageli räägib Jumal meiega vaikse, tasase sahinaga, nagu ta tegi Eelijaga. Kas me ikka kuulame teda?
Norma C. Mezoe (Indiana, USA)