Usutee algus

1992. aasta lõpus oli mu isa haiglas vähki suremas. Ühel päeval, kui me abikaasaga haiglasse sõitsime, olin ma eriti murelik. Mu isa haigus oli mind sügavalt mõjutanud. Kui ma isa palatisse astusin ja nägin teda lamamas, torud igale poole keha külge kinnitatud, hakkasin ma kontrollimatult nuuksuma. Mu naine, ema ja õde püüdsid mind rahustada, kuid tulutult. Ma lahkusin palatist ja istusin, paludes Jumalat, et ta annaks mulle rahu. Ma ei olnud kuigi kaua palvetanud, kui tundsin ootamatult täielikku rahu. Ma lõpetasin nutu ja läksin tagasi oma isa palatisse. Ma tänasin isa kõige eest, mis ta oli perekonnale ja mulle teinud ning ütlesin, et armastan teda. Ma lahkusin isa juurest, teades, et see on viimane kord, kui ma teda elavana näen. Kui ma palatist välja läksin, hakkasin ma uuesti nutma. Kas see vahepealne rahulik hetk oli lihtsalt kokkusattumus? Ei olnud. Jumal andis mulle rahu, et muuta see viimane hetk oma isaga rõõmsaks.

See oli mu teekonna algus koos Jumalaga. 1993. aasta märtsis andsin ma oma elu Jumalale ja usu läbi on mu elu igaveseks muutunud.