Jätkake ülespoole vaatamist

Ma olen jalgrattur. Ma armastan vabadust, rahu ja rahulolu, mida ma rattaga sõites tunnen. Mõnikord sõidan ma elava liiklusega maanteedel. Siis sõidan ma sageli teeserval olevat valget joont pidi, et jätta mööduvate autode ja oma ratta vahele nii palju ruumi kui võimalik. Ma leian, et kui ma suunan oma pilgu esirattast kaugemale, siis suudan kergesti sellel joonel püsida. Kui ma aga vaatan joone peale otse enda alla, siis hakkan vänderdama ja leian, et mul on oht maha kukkuda.

Ma näen sedasama keskendumise vajalikkust piibliloos Peetrusest. Kui Peetrus kõndis mööda vett Jeesuse poole, suutis ta püsida vee pinnal nii kaua, kui ta vaatas ettepoole – Jeesusele. Kui Peetrus vaatas aga jalgade all olevatele lainetele, hakkas ta vajuma.

Elus on meil iga päev – mõnikord isegi iga minut – mingisugune valik. Kui meie eluteele tulevad mured või raskused hakkavad meid alla suruma ja röövivad meilt selle ülirohke elu, mille Jumal on meile plaaninud, siis võime kas keskenduda Kristusele, kellega kõik on võimalik (Luuka 1:37) või vaatame oma hirmudele ja hakkame vänderdama. Keskpunkti hoidmine Kristusel vabastab meid ning me hoiame oma mõistuse ja südame avatud, võtmaks vastu seda ülirohket elu, mida Jumal pakub, ja olema teistele Jumala armastuse kanaliks.