Täiuslik armastus

“Teie võime uskuda Jumalasse sõltub suures ulatuses sellest, missugune oli teie suhe oma maapealse isaga.” Mu süda võpatas, kui ma kuulsin piiblikooliõpetajat kordamas mõtet, mida ma olin juba palju kordi kuulnud. Selles oli oma tõde, et Jumal kasutab isadust maa peal selleks, et õpetada meile taevasest Isast, kuid kas purunenud suhe oma isaga tähendas, et ma ei suuda Jumalasse uskuda?

Lapsena kartsin ma oma isa vihahooge, mis mind hirmutasid ja meie kodu lõhestasid. Ma teadsin, et Piibel ütleb, et Jumal armastab mind nagu täiuslik isa, kuid kartsin, et Jumal ei soovi mulle alati kõige paremat. Mul oli raske uskuda Jumalasse.

Kui mu ema jäi raskesti haigeks, siis jälgisin, kuidas mu isa tema eest hellalt hoolitses. Oli see tõesti sama inimene, keda ma olin kartnud? Kui me minevikust rääkisime, siis tunnistas ta alandlikult, et on isana vigu teinud. Ma nägin, kuidas Jumal mind armastas, kuid hoopis palju rohkem kui mu oma isa ja seda ilma inimliku täiuslikkuseta. Jumal tervendab haavu, mida meie maapealsed isad on põhjustanud, et saame täielikumalt uskuda oma taevase Isa armastavasse hoolitsusse.