Lukustatud värav

Kui mu sõber ja mina puhkekeskuse sissepääsu juurde jõudsime, märkasime, et värav on suletud ja ketiga piiratud. Me peatasime auto ja mõtlesime, mida teha. Andsime autosignaali, aga keegi ei vastanud. Helistasime uksekella, aga keegi ei reageerinud. Me püüdsime helistada majavalvurile, aga keegi ei võtnud telefoni.

Kümne minuti pärast hakkasime muretsema, sest Aafrika kuum päike tõusis kõrgemale taevasse. Mu sõber läks uuesti värava juurde ja vaatas tähelepanelikult tabalukku. Tema üllatuseks ei olnudki kett lukustatud! Ta avas kerge liigutusega värava ja me sõitsime puhkebaasi territooriumile, südamest naerdes oma rumaluse üle.

Elu jooksul puutume kokku paljude suletud uste, tõkestatud teeradade ja luukidega kaetud akendega. Mõnikord eeldame, et need on tugevasti lukus, alguses me isegi ei püüa neid avada. Nagu mu sõber ja mina tollel suvepäeval, kipume me muretsema, kartma ja pingutama.

Tõde on selles, et meie sees on Jumala vaim. Kui me oleme piisavalt julged tegemaks seda, mida Jumal palub, siis Jumala abiga leiame, et väravad avanevad, teerajad muutuvad puhtaks ja aknad on avatud.