Meie uskmatus
Lugege Markuse 9:14-29
Aga Jeesus ütles talle: “…Kõik on võimalik sellele, kes usub.” Otsekohe hüüdis lapse isa: “Ma usun, aita mind mu uskmatuses.” (Markuse 9:23, 24)
Tee haiglasse oli lumine. Mu autos istuvad vanavanemad olid ðokis.
Nende tütar ja viie-aastane tütrepoeg olid sattunud tõsisesse autoavariisse. Tütar pääses ilma vigastusteta, kuid lapse seisund oli väga raske. Vanavanemad mu autos palusid Päästjat umbes samal moel nagu isa Markuse 9. peatükis anus oma poja tervenemist.
Ootusepäevad möödusid ja nad otsisid meeleheites õigeid palvesõnu. Lapse seisund halvenes, kogudus toetas neid, palvetades valu ja agooniaga. Kuidas suudaksime me uskuda? Me hakkasime paluma: “Issand, aita meid me uskmatuses.”
Issand kuulis ja andis neile vanavanematele veel ühe nädala koos lapselapsega. See aitas neid mõista tragöödiat, millega nad kokku puutusid. Kui väike poiss lähenes surmale, kuulsime veel ühest perekonnast, kes samuti palvetas. Nende väike tütar vajas südant. Jumal aitas kaht perekonda suure valu ajal. Kuigi üks laps suri, elab tüdrukuke, kelle nime ei tea, edasi. Perekonna kaastunne peegeldab Jumala kaastunnet, kes meid me uskmatuses aitab.
Ootusepäevad möödusid ja nad otsisid meeleheites õigeid palvesõnu. Lapse seisund halvenes, kogudus toetas neid, palvetades valu ja agooniaga. Kuidas suudaksime me uskuda? Me hakkasime paluma: “Issand, aita meid me uskmatuses.”
Issand kuulis ja andis neile vanavanematele veel ühe nädala koos lapselapsega. See aitas neid mõista tragöödiat, millega nad kokku puutusid. Kui väike poiss lähenes surmale, kuulsime veel ühest perekonnast, kes samuti palvetas. Nende väike tütar vajas südant. Jumal aitas kaht perekonda suure valu ajal. Kuigi üks laps suri, elab tüdrukuke, kelle nime ei tea, edasi. Perekonna kaastunne peegeldab Jumala kaastunnet, kes meid me uskmatuses aitab.
David Smith (Ohio, USA)