Rahulik vastus

Oodates, et keegi tõstaks telefonitoru, olin ma pinges ja närviline. Kliendina oli mul põhjus nurisemiseks ja nad pidid sellest teada saama. “Tere, ma helistan arvuti pärast, mille te abikaasa mulle müüs,” ütlesin ma ägedalt, raiskamata aega viisakustele. “See ei hakka tööle. Kas ta ei peaks tulema ja selle korda tegema?” Ma nimelt tahtsin, et nad teaksid, et mul on tõsi taga ja ma ei oota vabandusi. Neid ju polegi.

“Oi, mul on väga kahju,” sain ma kaastundliku vastuse. “Kui hirmus, et te pole saanud oma arvutit nii kaua kasutada. Kohe, kui mu abikaasa tuleb, ma räägin talle, mis lahti.”

Ma panin toru hargile, tundes ennast veidi rumalana. Naise rahulikud sõnad olid vähendanud mu viha nagu pauguga lõhkenud õhupalli. Siis mõistsin: “Kui palju on olemas kordi, kui meil on seaduslik põhjus tunda õigustust olla ebaviisakas ja kergesti vihastuv?” Kuigi me kõik peame tegelema oma väljakutsete ja ärritustega, siis kristlastena võime nendega kokku puutuda armu ja lahkusega, niimoodi esindades Kristust.

Ma ei olnud kunagi varem seda naist kohanud ega temaga rääkinud, kuid ta andis mulle õppetunni, mida ma iial ei unusta. Tema rahulik vastus oli mulle tõhusam õpetus kui kõige sõnarikkam jutlus, mida olen eales kuulnud.