Hingeraev
Lugege Laul 55
Kui kaua, Issand, pean ma appi hüüdma, ilma et sa kuuleksid? Või sulle kisendama vägivalla pärast, ilma et sa aitaksid?... Mispärast sa vaatad uskmatute peale, vaikid, kui õel neelab selle, kes on temast õigem? (Habakuki 1:2, 13)
Kui ma kõnelesin nõustajaga oma lapsepõlves läbielatud seksuaalsest kuritarvitamisest, kerkis viha pinnale, pisarad purskasid, raev plahvatas.
Ma vihkasin oma ahistajaid! Halb, mida nad mulle tegid, oli mind tükkideks kiskunud. Nende halvad teod muutsid mu elu ja kahjustasid lähedust mu abielus. Miks pidin mina nende pattude eest maksma?
Ma võisin väga targalt kõnelda sellest, kuidas hea saavutab võidu kurja üle, kuidas minu väärkohtlejaid endid koheldakse halvasti ja kuidas Jumal muudab kõik meile kasuks. Kuid ma ei suutnud eirata oma südame karjet, oma hinge sügavaid küsimusi. Kui Jumal on nii hea ja vägev, miks ta siis mind ei kaitsnud?
Ühel päeval ringi kõndides nutsin ma Jumala poole ja küsisin vastuseid nendele küsimustele. “Miks sa mind ei päästnud? Kus sa olid?” Kui mu nuuksed rahunesid, tundsin kinnitust, et Jumal on alati olnud koos minuga. Mulle meenutati, et Jumal ei loonud siia maailma roboteid, vaid me ise teeme valiku – kas armastada Jumalat või mitte. Need, kes valivad oma seksuaalsete ihade rahuldamise purustaval viisil, lõikavad kurja, seda tehes sageli teisi haavates. Küsimused, mida esitasin, olid samad, mida kõik inimesed kannatustega kokku puutudes esitavad. Kuid ma mõistsin, et Jumal ei tee meile kunagi halba, Jumal ei ole meie vaenlane. Mu hing hakkas rahunema. Ma tean, et kõik, kes kannatavad, võivad uskuda, et kui me käime mööda tervenemise teed, on Jumal pidevalt meiega.
Ma võisin väga targalt kõnelda sellest, kuidas hea saavutab võidu kurja üle, kuidas minu väärkohtlejaid endid koheldakse halvasti ja kuidas Jumal muudab kõik meile kasuks. Kuid ma ei suutnud eirata oma südame karjet, oma hinge sügavaid küsimusi. Kui Jumal on nii hea ja vägev, miks ta siis mind ei kaitsnud?
Ühel päeval ringi kõndides nutsin ma Jumala poole ja küsisin vastuseid nendele küsimustele. “Miks sa mind ei päästnud? Kus sa olid?” Kui mu nuuksed rahunesid, tundsin kinnitust, et Jumal on alati olnud koos minuga. Mulle meenutati, et Jumal ei loonud siia maailma roboteid, vaid me ise teeme valiku – kas armastada Jumalat või mitte. Need, kes valivad oma seksuaalsete ihade rahuldamise purustaval viisil, lõikavad kurja, seda tehes sageli teisi haavates. Küsimused, mida esitasin, olid samad, mida kõik inimesed kannatustega kokku puutudes esitavad. Kuid ma mõistsin, et Jumal ei tee meile kunagi halba, Jumal ei ole meie vaenlane. Mu hing hakkas rahunema. Ma tean, et kõik, kes kannatavad, võivad uskuda, et kui me käime mööda tervenemise teed, on Jumal pidevalt meiega.
Wanda Viola (California, USA)