Sõnadeta armastus

Ma olen mitu aastat elanud kodumaast eemal ja tundmatute kultuuride seas. Ka praeguses olukorras ei oska ma kuigi hästi kohalikku keelt ja ei saa sõnadega oma usku jagada. Seepärast on mul kiusatus ennast isoleerida, eriti siis, kui ma metroos sõidan. Hiljuti nägin, kuidas üks vana naine kandis tohutu suurt kohvrit. Mul tekkis soov teda aidata, kuid ma ei julgenud, sest kartsin, et ta võib mu kavatsusest valesti aru saada. Ma ei osanud piisavalt hästi vene keelt, et talle viisakalt abi pakkuda. Kui ta arvab, et ma olen varas, ja hakkab karjuma, siis ei suudaks ma talle midagi selgitada. Seepärast ei teinudki ma mitte midagi.

Ma mõtlen Jeesusest, kes läks Jeruusalemma läbi tundmatute paikade. Jeesusel oli palju põhjusi olla hõivatud asjadega, mis teda ees ootasid. Kuid ta oli kaastundlik inimeste vajadustele, keda ta kohtas. Jeesus peatus, et neid aidata.

Jeesuse eeskuju julgustab mind mitte teistest eemale hoidma. Suhelda saab ka väga piiratud keeleoskusega. Sõnu võib üldse mitte vaja minna. Tegelikult vajavad inimesed, keda ma kohtan, palju rohkem minu usutegusid kui sõnu usu kohta. Nad võivad vajada mu armastusetegusid hoopis rohkem kui mu armastusesõnu.