Hoolitsus

Mu sõbranna Julie põdes salapärast kroonilist tõbe, nii et ta pidi kasutama vedelat proteiini ja valuvaigisteid. Kui Julie kehakaal langes alla 45 kilo, siis rääkisime peaaegu alati ta haigusnähtudest ja minu soovitustest: “Võib-olla sa prooviksid seda - või seda – või hoopis seda...?”

Mõne aja pärast ei olnud mul midagi öelda; ma ei suutnud isegi enam palvetada. Julie tervis ei paranenud. Ma tahtsin teda vältida, sest ei suutnud leida ravimit ta haigusele. Siis ühel päeval, kui ma lugesin kuningast, kes ütles: “Ma olin haige ja te tulite mind vaatama,” nägin ma uue pilguga, mida Issand minult ootas. Kuningas ei öelnud: “Ma olin haige ja te tegite mind terveks” või “Ma olin haige ja te andsite mulle kõik õiged vastused, kuidas olukorda parandada.” Kuningas ütles: “Te tulite mind vaatama.”

See oli tõesti lihtne! Ma mõistsin, et mu sõbranna vajas hoolimist. Haigete eest hoolitsedes – andes neile oma aega, mitte lahendusi – puudutame me Jumala südant. Haigete teenimine ei ole meie võime lahendada probleeme või pakkuda nõu. Me laseme neid tunda, et nad ei ole üksi. Me näitame, et Jumal hoolib neist ja ka meie hoolime neist.