Tõeliselt elades

Pärast oma isa surma peatusin maja juures, kus ma üles kasvasin, et olla veidi aega koos oma emaga. Kui ma hakkasin lahkuma, küsis ema, kas ma soovin endale mõnda isa asja. Ma palusin, kas ma võiksin saada isa vana rahakoti. Kui ma olin alles laps, meeldis mulle isa rahakotti vaadata. Ma hingasin sisse koti nahalõhna ja puudutasin tekstuuri ning teadmine, et isa on seda puudutanud, pani mind tundma tema lähedust.

Kui ma tol õhtul hiljem koju jõudsin, vaatasin ma rahakoti sisse. Ühest taskust leidsin ma vana kokkumurtud paberilehe, millele isa oli kirjutanud: “Issand Jeesus Kristus, ma tunnistan sulle oma patud. Tule mu südamesse ja anna mulle andeks kõik patud, mis ma eales olen teinud. Tänu sulle, et sa mulle andeks annad, Issand Jeesus.” Kui mu silmist hakkasid voolama pisarad, kuulsin ma tasast häält, mida olin juba hästi tundma õppinud kui Jumala häält minu sees. Mu südamele sosistati: “Ta elab nüüd tõelist elu.” Mulle meenus pühakirjasalm: “Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes usub, sellel on igavene elu.”

Tol hetkel teadsin, et ma kohtun kord uuesti oma isaga. Kui imeline on teada, et meil on igavese elu tõotus koos Jeesuse Kristusega!