Jumala juhtimine

Hirved, kokku oli neid viis, kõndisid läbi meie suure, taraga piiratud aia avatud värava. Nad näksisid sügisejääke ja lahkusid – kõik, peale ühe noorukese, kes jätkas aias taimedega maiustamist. Kui noor hirv märkas, et oli teistest maha jäänud, sattus ta segadusse ja hakkas teisi otsides ringi jooksma. Oma ärevuses ei suutnud ta kuidagi väravat leida. Ikka ja jälle jooksis ta vastu tara vaid selleks, et olla tagasi paisatud vastu asja, mis tundus olevat püünis, vangla, puur. Siis tuli emahirv tagasi väljapoole tara. Kõndides väljaspool, juhatas ta väiksekese värava juurde, vabadusse ja nende rõõmsasse taaskohtumisse.

Midagi sellist teeb Jumal ka meiega. Me satume lõksu ja oleme teistest eraldatud, eksinud, tunneme hirmu ja ärevust, teadmata, kus me oleme, suutmata olla seal, kus tahame. Me heidame ennast vastu müüre, mida me ei suuda purustada, vastu barjääre, millest ei suuda üle ronida ja takistustesse, millest ei suuda üle hüpata ning meid heidetakse tagasi vanglasse, kuhu oleme sisenenud. Siis tuleb tema, kes meist hoolib, ja näitab meile väljapääsu. Ta käib koos meiega, näidates üles hoolitsust, muret ja armastust, et me saaksime vabadust kogeda. Jumal otsib meid üles, juhatab koju ning jagab meiega taaskohtumise rõõmu.