Peidetud aarded
Lugege 2. Korintose 4:7-15
See aare on meil aga saviastjates, et võrratult suur vägi oleks Jumala oma ja ei midagi meist. (2. Korintose 4:7)
Washingtoni loodusloomuuseumis, mida me külastasime, oli mu poja lemmikuks laiaulatuslik geoloogiaväljapanek.
Selle esimene osa koosnes kivimitest, mis olid leitud sügavatest, külmadest, pimedatest ja praktiliselt unustatud paikadest. Järgmises olid välja pandud hämmastava kuju ja suurusega kivid, mis olid täidetud sügaval maa sees toimunud kuumuse survel loodud oivaliste värviliste kristallidega. Järgmine kogu sisaldas aga tavalisemaid kivimeid – värvituid või moonutatuid või seest õõnsaid. Lähemal silmitsemisel aga nägin ma nendes õrna, lihvitud, ilusat värvi kristallide teket.
Neid imeasju vaadeldes tundsin seda, mida Jumal juba teadis: see on viis, missugusena me võime ilmneda, olles kujundatud elukatsumuste ja -väljakutsete kogemuste poolt. Meie sees aga elab aare, mis ootab, et seda kujundataks ja lihvitaks sellesama võitluse surve poolt, mis meie igapäevaelu tähistab.
Kui me jääme kindlaks, siis muutub see aare niivõrd täiuslikuks, et teised võivad näha me eeskuju ja lasta ennast Kristuse juurde tõmmata. Selle asemel, et muuta vormituks, saavad katsumused meid puhastada, kujundades meid paremateks Jumala sulasteks.
Neid imeasju vaadeldes tundsin seda, mida Jumal juba teadis: see on viis, missugusena me võime ilmneda, olles kujundatud elukatsumuste ja -väljakutsete kogemuste poolt. Meie sees aga elab aare, mis ootab, et seda kujundataks ja lihvitaks sellesama võitluse surve poolt, mis meie igapäevaelu tähistab.
Kui me jääme kindlaks, siis muutub see aare niivõrd täiuslikuks, et teised võivad näha me eeskuju ja lasta ennast Kristuse juurde tõmmata. Selle asemel, et muuta vormituks, saavad katsumused meid puhastada, kujundades meid paremateks Jumala sulasteks.
Miriam Pinero (Puerto Rico)