Jumalat otsides

Varem olin ma sageli meeleheitel oma nõrkuste pärast, sain vihaseks ja andsin alla, süüdistasin teisi oma vigade pärast, hooplesin oma teadmistega ning ei suutnud mõista teiste solvumisi ja valu. Kui ma olin 38-aastane, diagnoositi mul keelekasvaja. Mind pandi otsekohe haiglasse ja hakati ravima. Arstid pidid mind opereerima kuni lõualuuni ja eemaldama poole mu keelest. Tehes mulle kurgu sisse augu, eemaldasid nad kõik lümfinäärmetest kuni mandliteni. See muutis suuresti mu näokuju, nägu läks paiste ja ma kaotasin hääle. Kui ma pidin operatsioonijärgselt valu kannatama, jäid mulle vaid pisarad.

Mu kristlasest abikaasa, kes ööd ja päevad mu eest hoolitses, ütles mulle: “Jumal annab meile patud andeks. Palvetagem koos.” Ma katsetasin sellise hääletu palvega: “Jumal, ma olin sulle selja pööranud. Anna mulle andeks.” Mu padi oli märg patukahetsus-pisaraist. Ühe hetkega nägin ma pimeduse keskel armastuse valgust. Mind juhiti sellesse valgusesse ja ümbritseti selle armastusega. Kõik mu patud anti andeks. Ma ei olnud kunagi varem mõistnud, et Kristuse arm ja rahu võivad olla nii imelised.

Ma suundusin depressioonist ja meeleheitest uude ellu, käies koos Jumalaga armu- ja rahuvalguses. Tänu mu abikaasa ja kolme lapse ennastohverdavale hoolitsusele sain ma niivõrd terveks, et suudan nüüd isegi juhatada laulmist ja palvetamist meie kirikus.