Ainus vastus
Lugege Matteuse 1:18-25
Et nad otsiksid Jumalat, kas nad ehk saaksid teda käega katsuda ja leida, kuigi tema küll ei ole kaugel ühestki meist. (Apostlite teod 17:27)
Kui ma pakin ettevaatlikult lahti õrnu jõulumotiivikujukesi, vilguvad mu jõulukuusel valged lambikesed.
Ma silitan sõrmedega üle tillukese portselanist Jeesus-lapse ja mõtlen uuesti selle püha lapse sünniime üle. Oli 5. detsember, kui mu esimene, alles sündinud poeg peaaegu 30 aastat tagasi suri. Ma ei olnud tollal usklik, ma ei suutnud mõista, miks Jumal laskis mu kallil pojal surra. Vastuste otsing alustas mu teekonda, mis muutis mu elu.
Kuigi mu valu oli lausa talumatu, tõmbas Jumal mind pikkamööda endale lähemale ning asendas valu uskumatu rõõmuga, sest ma õppisin Jeesuse kaudu tundma pattude andestust ja igavese elu kindlust. Ma hakkasin aduma Jumala armastust: Jumal saatis Jeesuse maa peale, kuigi ta teadis, et Jeesus sureb.
Igal aastal, kui ma sel päeval mõtlen oma surnud pojale, mõtlen ma ka elust, mille ma leidsin Jumala Pojas Kristuses. Mul ei ole kõiki vastuseid rasketele eluküsimustele, kuid ma saan turvaliselt puhata Jumala kätel. Ja sellest mulle piisab.
Kuigi mu valu oli lausa talumatu, tõmbas Jumal mind pikkamööda endale lähemale ning asendas valu uskumatu rõõmuga, sest ma õppisin Jeesuse kaudu tundma pattude andestust ja igavese elu kindlust. Ma hakkasin aduma Jumala armastust: Jumal saatis Jeesuse maa peale, kuigi ta teadis, et Jeesus sureb.
Igal aastal, kui ma sel päeval mõtlen oma surnud pojale, mõtlen ma ka elust, mille ma leidsin Jumala Pojas Kristuses. Mul ei ole kõiki vastuseid rasketele eluküsimustele, kuid ma saan turvaliselt puhata Jumala kätel. Ja sellest mulle piisab.
Caroleah Johnson (California, USA)