Jumalat oodates

See öö ilmutab meile, et Jumal tuli meie juurde viisil, mis meid üllatab, sest see pole sugugi Jumalale omane. See pole Jumalale omane, sest ta eostati väljaspool abielu, ta sündis vaesele abielu-paarile ja asetati loomade sekka. See pole Jumalale omane, sest ta põgenes hädaohu eest ja oli pagulane. See pole jumalik, sest ta oli puusepa poeg.

Me hindame sõltumatust, kuid Jeesus sõltus nii oma vanematest kui ka maailma reaktsioonist. Kui mittejumalik sai ta olla? Me defineerime Jumalat kui teistest sõltumatut, kes ei vajanud mitte midagi. Jeesus oli meietaoline: haavatav, kaitsetu, õrn, sõltuv. Ta oli imik!

Jumal ei juhi meie reaktsioone. See ei ole Jumalale omane! Jeesus toob esile Jumala, kes vajab seda, et ta armastab meid, ja ootab, et meiegi vastutasuks teda armastaksime. Selles peitub meie lunastus. Niisiis ilmutab see öö meile, et Jumal, keda oodates me veetsime advendiaja, ootab meid. Jumal ootab, et näha, kuidas me vastame. Kui me vastame, siis on meile tõotus: “Rahu maa peal, tema tahe kõigile inimestele.”