Minu prioriteet

Mis mu töösse puutub, siis olen ma alati olnud perfektsionist. Iga päeva jaoks koostan ma ülesannete nimekirja ja püüan need täita. Ühel päeval tundus, et kõik, mis saab valesti minna, lähebki. Ma olin saanud e-kirju ja telefonikõnesid klientidelt, mis nõudsid mu tähelepanu, rääkimata suurest töökoormast, mille ma olin endale kavandanud.

Enne lõunavaheaja algust heitsin ma pilgu oma nimekirjale. Ma olin sellest täitnud vaid murdosa ja hommikusest tööpingest peavalu saanud. Mu ülemus julgustas mind lõunale minema ja puhkama. “Ei mingil juhul!” vastasin ma ja vaatasin mind ümbritseva paberitöö poole. Tundus, et mida rohkem ma püüan, seda vähem suudan ära teha. Lõpuks pärast seda, kui mu töökaaslased olid lõunale läinud, tundsin rõõmu vaikusest, lootes kasutada seda aega nimekirjas toodud esmatähtsate ülesannete täitmiseks. Kui ma kirjaklambreid otsides oma kirjutuslaua sahtli avasin, leidsin sealt väikese piiblisalmide raamatukese, mille olin täiesti ära unustanud. See raamat oli just see, mida ma vajasin. Kui ma nüüd tunni aja jooksul pühakirjasalme lugesin ja uuesti üle lugesin, kadus mu pinge täielikult. Ma adusin, et mu nimekirja algusest puudusid mõtisklemine ja palve. Jumalal oli olemas viis, kuidas mu segaduses korda luua, ja Pühakiri pakkus just seda rahu, mida ma vajasin.