Vaba
Lugege Efesose 2:1-10
Selles on armastus, ei, mitte selles, et me oleme armastanud Jumalat, vaid et tema on armastanud meid ja on läkitanud oma Poja lepitusohvriks meie pattude eest. (1. Johannese 4:10)
“Ma ei leia siit oma ema.” Ma lugesin oma ema käega kirjutatud sõnu foto tagaküljel. See oli tehtud üle saja aasta tagasi ja foto kujutas mu vanaema koos klassikaaslastega koolilõpupäeval.
Kõik noorusliku näoilmega naised kandsid valgeid pluuse ja pikki tumedaid seelikuid. Mu ema oli seda pilti palju kordi vaadanud, kuid ei suutnudki pildilt mu vanaema üles leida.
Vanaema oli siiski pildil olemas, vastavalt paberilehele, mille ma mõni aasta tagasi pildi pappraami vahelt avastasin. Koltunud lehelt leidsin ma oma vanaema nime – teises reas vasakult kolmas. Ma teadsin, et mu ema ei olnud otsinud lihtsalt ta nägu pildi peal, vaid ka oma ema heakskiitu – ja ei tundnud kunagi, et ta oleks selle osaliseks saanud.
Oma emale mõeldes adusin, et ma teen midagi sarnast oma osaduses Jumalaga – tegutsen alati selleks, et Jumala heakskiitu ära teenida, ja tundes, et ma pole suutnud seda saavutada. Äkki mõistsin: Jumal ei armasta meid selle pärast, et me oleme seda väärt. Jumal armastab meid esimesena, just sellisena, nagu me oleme, piisavalt, sest ta saatis meie jaoks oma Poja. Ma olen vaba andestust vastu võtma, vaba Jeesuse Kristuse armastust vastu võtma, vaba ilma hukkamõistuta teisi vastu võtma. Ma ei pea enam tegutsema selleks, et Jumala heakskiitu ära teenida. Nagu mu vanaema nägu tollel fotol, on ka Jumala heakskiit alati olnud meiega.
Vanaema oli siiski pildil olemas, vastavalt paberilehele, mille ma mõni aasta tagasi pildi pappraami vahelt avastasin. Koltunud lehelt leidsin ma oma vanaema nime – teises reas vasakult kolmas. Ma teadsin, et mu ema ei olnud otsinud lihtsalt ta nägu pildi peal, vaid ka oma ema heakskiitu – ja ei tundnud kunagi, et ta oleks selle osaliseks saanud.
Oma emale mõeldes adusin, et ma teen midagi sarnast oma osaduses Jumalaga – tegutsen alati selleks, et Jumala heakskiitu ära teenida, ja tundes, et ma pole suutnud seda saavutada. Äkki mõistsin: Jumal ei armasta meid selle pärast, et me oleme seda väärt. Jumal armastab meid esimesena, just sellisena, nagu me oleme, piisavalt, sest ta saatis meie jaoks oma Poja. Ma olen vaba andestust vastu võtma, vaba Jeesuse Kristuse armastust vastu võtma, vaba ilma hukkamõistuta teisi vastu võtma. Ma ei pea enam tegutsema selleks, et Jumala heakskiitu ära teenida. Nagu mu vanaema nägu tollel fotol, on ka Jumala heakskiit alati olnud meiega.
Jarre Fees (California, USA)