Ebatõenäoline sõnumitooja

Ma olin endast väljas, kui me auto pühapäeva hilisõhtul suure vaevaga Kansase osariigi väikelinna jõudis, rebenenud voolikust aurupilvi välja ajades. Meil oli kiire, sest me sõitsime Coloradost Ohiosse, kus ma pidin hotellirestorani peakokana tööle asuma. Kui me linna autoremonditöökotta jõudsime, tuli selle omanikest abielupaar meie muret nähes välja. Neil oli olemas voolik, mis meile sobis, kuid me pidime selle paikapanekuks umbes veerand tundi ootama.

Kui mees meie autot parandas, küsis naine, kuhu me läheme. Ma rääkisin talle oma uuest töökohast ja naine esitas mulle küsimusi kokatöö kohta. Ma selgitasin naisele, et see on suur rõõm kõigile, kellel on selle töö vastu piisav huvi. Naine ütles mulle, et nende tütar tahtis keskkooli pooleli jätta ja minna kutsekooli kokaks õppima. Naine tundis ennast õnnistatuna, et me teed olid ristunud, sest see andis talle kinnitust, et nende tütar teeb õige valiku.

Kui me minema sõitsime, kogesin äkki, kui isekas ma olin olnud. Kuigi ma keskendusin sellele, kui suureks õnnistuseks oli meile see, et saime auto remonditud, et suutnud ma näha, et oleme töökojaomanikele Jumala sõnumitoojad. Kokatöö kogemusi jagades olin ma toonud emale rahu ta tütre otsuse pärast. Sellest päevast alates püüan ma iga kord kellegagi kohtudes meeles pidada, et olen alati Jumala sõnumitooja, isegi siis, kui on tegemist minu enda vajadusega.