Mitte tegudest

Kui minust sai kristlane, siis tundsin suurt rõõmu teadmisest, et mul on isiklik osadus Jumalaga. Mõte, et Jumal armastab mind tingimusteta, pakkus mulle küll lohutust, aga mul oli raske seda uskuda. Arvamus, et teised on Jumalale vastuvõetavamad, täitis mu uskumissüsteemi, seepärast püüdsin tõestada, et ma olen väärt Jumala laps olema. Palju aastaid tegin ma kirikus tööd, ma tegin vabatahtlikult kõike, mida suutsin – kuni väsisin ja langesin stressi.

Siis lugesin ma vabastavat tõde, mis oli kirja pandud Efesose 2:8-9. “Sest teie olete armu läbi päästetud usu kaudu – ja see ei ole teist enestest, vaid see on and Jumalalt –, mitte tegudest, et ükski ei saaks kiidelda.” Ma olin seda lugenud palju kordi, sellegipoolest lugesin ma tol hetkel neid sõnu värske arusaamisega. Ja see muutis mind.

Ma teen ka praegu kirikus tööd, kuid nüüd teen ma seda pigem armastusest ustava Jumala vastu kui püüdest Jumala soosingut ära teenida või kartusest seda kaotada. Jumala anni vastuvõtmine ei ole minu jaoks loomupärane. Kui ma jätkan palumist, et Jumal annaks mulle usku, siis kogen ma vabadust käia kindlustundes ja veendumuses, et Jumal armastab mind just sellisena, nagu ma olen.