Armastav isa

Umbes aasta tagasi olid mul probleemid kõigiga, kellel oli mu üle mõjuvõimu. Ma keeldusin kuulamast oma vanemaid, õpetajaid või koolidirektorit. Ma tegin ja ütlesin asju vaid selleks, et teadsin, et see solvab neid. Ühel päeval pani isa mind enda kõrvale istuma ja rääkis minuga. Ta küsis, kas mu halval käitumisel on mingi põhjus. Siis tsiteeris ta mulle Pühakirja, et näidata mu käitumisega kaasnevaid probleeme.

Sellele vaatamata ütlesin isale, et mul on ükskõik ja ma tahan, et ta jätaks mind üksi, et saaksin ise asjade üle järele mõelda. Sellegipoolest võttis isa oma isakohustust väga tõsiselt. Ta ütles, et ta armastab mind ja lapsevanemana on tema ülesandeks mind kasvatada ja mulle õiget teed näidata.

See, mis mu isa ütles, pani mind peatuma ja oma tegude üle järele mõtlema. Mul polnud tegelikult mingit põhjust olla vihane, ma ei saavutanud teiste solvamisega mitte midagi ja tegin halba vaid iseendale. Ma tegin ennast ilma igasuguse põhjuseta õnnetuks.

Peagi mõistsin, et need, kes mind kasvatavad, tegelikult hoolivad minust ja soovivad mulle kõige paremat. Ma adusin samuti, et seda soovib ka Jumal. Jumal paneb me ellu sellised inimesed nagu mu isa, et nad meile teed näitaksid.