Tunnistuse vägi

Kui mu töökaaslane tööle saabus, istusin ma juba arvuti taga. Ta istus oma harilikule kohale minu kõrval, kuid lausus järgmiste tundide jooksul vaid mõne sõna. Ma imestasin selle ebatavalise vaikimise üle. Kui ma küsisin, kuidas tal läheb, siis valas ta välja kõik, mis oli ta sees pulbitsenud. Ta jutustas, kuidas teda oli solvatud ja kui masenduses ta sellest on. Ma mõistsin ta näoilmest, et ta on tõelises masenduses. Mu töökaaslase elu tundus mulle tühi ja ma nägin päevast päeva, kuidas ta täidab seda tühjust maailmalõbudega. Meie töökeskkond ja asjaolud takistasid mind tema juurde minemast ja teda embamast. Ainus, mis ma sain tollal teha, oli teda kuulata, sellegipoolest mõtlesin kogu aeg: “Kui tema elus oleks Jeesus, siis oleks kõik teisiti.”

Ma tundsin tol hetkel abitust, kui ma aga õhtul koju läksin, siis teadsin, mida Jumal minult ootab. Jumal tahtis, et ma oma töökaaslase eest palvetaksin, ning kui ta mind vajab, siis oleksin ta sõber ja näitaksin talle Kristuse armastust, mida paljude arvates meie hulgast on raske teha. Ma tahan, et mu elu peegeldaks Jumala ligiolu igas valdkonnas igaühele minu ümber – selleks et tuua kadunud Kristuse juurde, kes oli tulnud meid kõiki päästma.