Varjatud vili

Üks mu lemmiktegevusi suvel on metsvaarikate korjamine. Mulle meeldib seista ühes kohas ja korjata nii palju vaarikaid, kui leian (loodetavasti vähemalt ühe piruka jao!) enne, kui ma järgmisele kohale edasi liigun. Sageli mõtlen, et ma olen enda eest kõik marjad ära korjanud, valmistun edasi liikuma, kui äkki näen kõige küpsemat ja suuremat marja. “Kuidas ma küll seda ei märganud?” imestan ma. Vastus on lihtne: asendit muutes õnnestub mul näha seda, mis on seal kogu aeg olnud, oodates, et ma seda märkan.

Sama kehtib ka Jumala Sõna kohta. Aeg-ajalt muutun ma enesega rahuolevaks, isegi tüdinen kirjakohast, mõeldes, et ma olen selle tähenduse ja olemuse oma elu jaoks ammendanud. Kui aga aeg ja kogemused on muutnud mu suhtumist oma ellu, siis leian ma ennast seda salmi üle lugemas ja mõtlemas: “Kuidas ma küll seda ei märganud?” Olles üllatunud, et ma mõnda sõnumit varem ei näinud, kuid tänulik, et olen saanud uue arusaama, olengi rikkamaks saanud. Jah, tarkus on igal hommikul värske ja uus. Tänu olgu Jumalale selle eest!