Traditsioon jätkub
Lugege 2. Korintose 12:1-10
Kuid tema ütles mulle: "Sulle piisab minu armust, sest nõtruses saab vägi täielikuks." (2. Korintose 12:9)
Minu naiseisa Paul on 97 aastat vana. Kui ta oli 79, tegi ta Jumalaga lepingu: "Kui sa lased mind elada 80 aasta vanuseks, siis laulan ma kirikus soolot."
Oma 80. sünnipäeval laulis Paul üldse oma elu esimese soolo: "On arm nii suur". Koguduse reaktsioon oli nii positiivne, et inimesed nõudsid, et Paul laulaks igal aastal "sünnipäevasoolo".
Sel aastal elas Paul kaks kuud enne oma sünnipäeva üle insuldi, mis nõrgendas ta paremat külge ja mõjutas rääkimisvõimet. Kui Paul oli haiglas, rääkis ta med. õdedele oma iga-aastasest soolost. Iga kord, kui nad palusid teda endale laulda, esitas ta kõik kolm salmi laulust, mida oli kavatsenud laulda.
Kui Paul tuli koju, siis tundsin huvi, kas ta suudab ka sel aastal oma soolot esitada. Tal polnud võimalik seda koos klaverisaatjaga harjutada ja ta vajas seismiseks tuge. Me tundsime, et Pauli pikk traditsioon on nüüdseks lõppenud. Siis andis Jumal mulle märku: "Las Paul laulab oma soolo täpselt nii, nagu ta tegi seda haiglas med. õdedele - a cappella." Nii seisiski Paul oma 97. sünnipäeva järgsel pühapäeval oma kõndimistooli najal ning laulis ilma saateta ja mälu järgi: "Auline Jumal! Ma olen väsinud, ma olen nõrk, ma olen kulunud! Võta mu käsi, auline Jumal, juhi mind koju."
Isegi kui Pauli keha on jõuetu, suudab Paul tema sees tegutseva Jumala väega jätkata Jumala kohaololust laulmist.
Oma 80. sünnipäeval laulis Paul üldse oma elu esimese soolo: "On arm nii suur". Koguduse reaktsioon oli nii positiivne, et inimesed nõudsid, et Paul laulaks igal aastal "sünnipäevasoolo".
Sel aastal elas Paul kaks kuud enne oma sünnipäeva üle insuldi, mis nõrgendas ta paremat külge ja mõjutas rääkimisvõimet. Kui Paul oli haiglas, rääkis ta med. õdedele oma iga-aastasest soolost. Iga kord, kui nad palusid teda endale laulda, esitas ta kõik kolm salmi laulust, mida oli kavatsenud laulda.
Kui Paul tuli koju, siis tundsin huvi, kas ta suudab ka sel aastal oma soolot esitada. Tal polnud võimalik seda koos klaverisaatjaga harjutada ja ta vajas seismiseks tuge. Me tundsime, et Pauli pikk traditsioon on nüüdseks lõppenud. Siis andis Jumal mulle märku: "Las Paul laulab oma soolo täpselt nii, nagu ta tegi seda haiglas med. õdedele - a cappella." Nii seisiski Paul oma 97. sünnipäeva järgsel pühapäeval oma kõndimistooli najal ning laulis ilma saateta ja mälu järgi: "Auline Jumal! Ma olen väsinud, ma olen nõrk, ma olen kulunud! Võta mu käsi, auline Jumal, juhi mind koju."
Isegi kui Pauli keha on jõuetu, suudab Paul tema sees tegutseva Jumala väega jätkata Jumala kohaololust laulmist.
Tom Page (Põhja-Carolina)