Usk ja palve

Ühel sügispäeval sõitsin koos õega kohtusse, et oma vanemate lahutusprotsessil osaleda. Ma ei võtnud seda asja nii raskelt kui mu õde. Olin rahulik, sest minu arvates oli lahutus nende jaoks parim lahendus. Ma teadsin, et me oleme kõik Jumala kätes, samal ajal olin ma pisut ärevil, sest kohus pidi arutama ka järelevalve-küsimust. Ma ei teadnud, kus mu õde ja mina hakkame elama, kuid teadsin, et Jumal on meiega.

Mu ärevusetase kasvas, kui advokaat ütles, et ta pöördub kohtumenetluse ajal mu õe ja minu poole. Kui olime mõnele küsimusele vastanud, siis jäi meil vaid üle väljaspool kohtusaali oodata. Kui ma hakkasin kõigile seaduslikele kohustustele mõtlema, siis mõtlesin ühtlasi sellele, mida Jumal mu tulevikuks tahtis. Tol hetkel otsustasin ma palvetada ning anda selle olukorra ja kõik sellega seonduva Jumala kätte. Mu huulile tuli see lihtne palve: “Kallis Jumal, mul on usku Sinusse ja Sinu plaanidesse.” Jumal vastas mu palvele, andes mulle rahu- ja kindlustunde minu tuleviku kohta.