Aias

Ma armastan müra – mitte lärmi ja kära, vaid püsivaid, pidevaid meenutusi, et ma ei ole selles maailmas üksi. Raadio, teler, teiste pereliikmete toimetamine köögis – kõik see valmistab mulle rõõmu. Ja kui ümberringi ei ole kedagi, kes mulle müra teeks, siis loon ma kaaslase illusiooni ise müra tekitades. See vajadus kaaslase järele kandub isegi üle mu osadusele Jumalaga. Üsna sageli, kui mul tuleb puudus asjadest, mida öelda, hakkan ma neidsamu asju uuesti lausuma, et lihtsalt “lasta dialoogil jätkuda”.

Kahjuks just siis, kui ma olen rääkimisega hõivatud, ei ole keegi teine parajasti valmis seda tegema. Aastate jooksul olen avastanud, et Jumal on väga viisakas kuulaja ja keeldub rääkimast, kui mina räägin. Jumal ootab kannatlikult, et rääkida siis, kui mina olen valmis teda kuulama.

Lõpuks teades, et see päev ei tarvitse kunagi saabuda, hakkas Jumal mind hellalt tõukama minu aiandushobi poole. See oli tegevus, mis hõivas mind niivõrd, et ma isegi ei mõelnud rääkimisele. Hämmastav on see, et siis, kui ma tirin peenralt umbrohtu tegemaks ruumi oma ravimtaimedele, köögiviljadele ja lilledele, olen ma vait. Ma kuulen linde ja tunnen tuult, kuid olen rahul, et ei pea midagi vastama. Mõtted mu päevast, sõpradest, perekonnast ja kaastöölistest lihtsalt kulgevad mööda ning ma olen koos Jumalaga. Minu jaoks on aias viibitud aeg palve.