Ustav tunnistus

Meie usuõde Martha viidi haiglasse, sest ta sai väga tõsise vigastuse. Prognoos ei olnud hea. Tõenäoliselt ei saanud ta enam kunagi käia. Ma läksin koos noorterühmaga teda haiglasse külastama. Me hakkasime temaga rääkima, kuid selle asemel, et meie rühm oleks pakkunud talle lootuse- ja julgustussõnu, jagas hoopis tema meiega oma usunägemust ja toetussõnu. Kui ma koju tulin, meenusid mulle sõnad, mis mulle kõige rohkem mõjusid: “Rõõm Issandast on meie ramm. Me peame igas olukorras Jumalale ustavaks jääma.”

Martha on surnud, kuid aeg ei ole kustutanud mälestust tema ustavast tunnistusest ja usust Jumalasse raskes olukorras. Nüüd ei mõtle ma sellele, kui suured on mu mured, vaid pigem pean meeles, kui suur on mu Jumal.