Kas nõudlik või lihtne?

Ma pean tunnistama, et mul on probleeme savi olemise mõistega ja sellega, et mul puudub hääl oma arenemises. See ei tähenda, et ma olen mässuline ja tahan kõike omal moel. Ma lihtsalt tahan, et saan selles, mis minuga juhtub, ise kaasa rääkida. Hästi, ma tunnistan seda. Ma kardan, et Jumala plaan minu jaoks ei sobi mulle. Mis juhtub, kui mind võiks teha ilusaks keraamiliseks anumaks, et see imetlemiseks näitusele välja pandaks, kuid selle asemel vormitakse mind tuhatoosiks? Hästi, võib-olla on näituseese olemine liiga pretensioonikas. Aga mis siis, kui ma tahaksin olla ilus serveerimisnõu, mis oleks igal moel kasulik, kuid mind voolitakse hoopis ööpotiks? (Sellisel juhul oleksin pigem tuhatoos.)

Oma mõtetes tean, et Jumal ei taha üksnes seda, mis on minu jaoks hea, vaid samuti seda, mis on mulle parim. Siiski on mul raske seda oma südames tunda ja oma elus läbi elada, eriti siis, kui mind ümbritsevad inimesed kohtlevad mind nagu tuhatoosi või midagi hullemat.

Olen selgeks saanud, et kui ma teen seda, mida tahab Jumal, siis olengi just see, mida tahab Jumal. Mul ei ole vaja muretseda selle üle, millisena see võiks mulle või kellelegi teisele paista.