Kõige tähtsam asi
Lugege Johannese 10:22-30
Minu lambad kuulevad minu häält ja mina tunnen neid ja nad järgnevad mulle. (Johannese 10:27)
“Mis on kõige tähtsam?” See oli küsimus, mis mu peas keerles, kui ma oma vabal päeval mitmesuguseid ülesandeid täitsin.
Vastus oli ootamatult ilmne: “Kõige tähtsam on külastada Maryt!” Ma pidasin silmas oma kogudusekaaslase Mary külastamist, kes oli mõni nädal tagasi haiglast koju tulnud, kuid ma olin ta unustanud. Ma muutsin suunda ja suundusin Mary maja poole.
Tol pärastlõunal rääkis Mary mulle oma armastusest lugemise vastu ja sellest, kuidas ta lapsena trollibussiga linnaraamatukokku sõitis. Ta palus, et ma oma järgmise külaskäigu ajal talle loeksin ja ma otsustasin talle juba samal õhtupoolikul ette lugeda. Raamat, mida ma lugesin, köitis meid niivõrd, et ma lugesin märksa kauem, kui oleksin pidanud, leides, et isegi siis oli raske peatuda. Ma lubasin, et tulen iga reede õhtul talle lugema ja ootasin innukalt oma järgmist külaskäiku.
Kaks päeva hiljem olin meeleheitel, kui sain teada, et Mary oli järgmisel päeval pärast mu külaskäiku surnud. Enam ei kuule ma lugusid Mary lapsepõlvest, me ei loe enam üheskoos. Siiski olen ma Jumalale tänulik tolle õhtupooliku eest. Kui palju kordi olen ma teadnud, mis on õige, ja mitte selle järgi toimunud? Kuna ma reageerisin Jumalale, võttis mu päev ootamatu pöörde – sellise, mis on aidanud mind meeles pidada, mis on kõige tähtsam: kuulata Jumalat.
Tol pärastlõunal rääkis Mary mulle oma armastusest lugemise vastu ja sellest, kuidas ta lapsena trollibussiga linnaraamatukokku sõitis. Ta palus, et ma oma järgmise külaskäigu ajal talle loeksin ja ma otsustasin talle juba samal õhtupoolikul ette lugeda. Raamat, mida ma lugesin, köitis meid niivõrd, et ma lugesin märksa kauem, kui oleksin pidanud, leides, et isegi siis oli raske peatuda. Ma lubasin, et tulen iga reede õhtul talle lugema ja ootasin innukalt oma järgmist külaskäiku.
Kaks päeva hiljem olin meeleheitel, kui sain teada, et Mary oli järgmisel päeval pärast mu külaskäiku surnud. Enam ei kuule ma lugusid Mary lapsepõlvest, me ei loe enam üheskoos. Siiski olen ma Jumalale tänulik tolle õhtupooliku eest. Kui palju kordi olen ma teadnud, mis on õige, ja mitte selle järgi toimunud? Kuna ma reageerisin Jumalale, võttis mu päev ootamatu pöörde – sellise, mis on aidanud mind meeles pidada, mis on kõige tähtsam: kuulata Jumalat.
Laurie Juliana (Virginia, USA)