Hindamatu aare

Ma kohtasin Mariani kirjanike konverentsil. Me tahtsime mõlemad endale toakaaslast ja konverentsikorraldajad panid meid ühte tuppa. Sõprus tugevnes ja me oleme olnud ühenduses 20 aastat. Marian ja mina oleme pakkunud teineteisele õlga, mille najal nutta, ning rääkinud oma õnnest, lootustest ja unistustest.

Sünnipäevaks valisime me teineteise jaoks erilise kingituse. Ühel aastal kinkis Marian mulle sünnipäevaks käevõru ripatsiga, millel oli karbi kuju. Ma olen seda palju aastaid kandnud. Ühel päeval, kui mulle tundus, et kõik läheb valesti, märkasin ma käevõru küljes karbikest ja mulle koitis, et seda on võimalik avada. Ma tegingi selle lahti. Karbi sees oli kokkurullitud paberitükk. Pintsettide abil võtsin ma paberi välja ja rullisin selle ootus-ärevuses lahti. Ma lugesin: “See on päev, mille Issand on teinud: ilutsegem ja rõõmutsegem temast” (Laul 118:24).

See sõnum oli olnud peidus kümme aastat, kuid tuli päevavalgele just siis, kui mul oli vaja neid sõnu kuulda. Need meenutasid mulle, et iga päev on kingitus ja põhjus rõõmustamiseks. Naeratades tänasin ma Jumalat selle päeva ja Mariani eest, kes andis mulle edasi rõõmusõnumi.