Rahutegijad

Mul on meeles, kuidas ma esimest korda mõistsin, et Jeesus ja Jaakobus ei rääkinud õnnistustest, mis tulevad nendele, kes hoiavad rahu, vaid pigem nendele, kes teevad rahu. Selles on erinevus. Mõned püüavad säilitada rahu, pühkides konflikti vaiba alla – mitte tegeldes teemadega, mis peaksid meile muret tegema või olles vait, kui tuleb olukorrast rääkida. Teised teevad rahu, olles lepitajad, ehitades üksmeelt indiviidide ja rühmade vahel, aidates inimesi hinnata teiste seisukohti ja neid armastades, hoolimata konfliktis olevatest erimeelsustest.

Aeg-ajalt olen ma püüdnud säilitada rahu, tõmbudes eemale inimestest või vältides neid, kellega mul võivad olla erimeelsused. Seda võiks nimetada rahu säilitamiseks, kuid see ei ole aktiivne armastus, millest Jeesus ja Jaakobus kõnelesid kui rahutegemisest. Tõeline rahutegemine on armastusetegu, mis toimib lepitusena ja on igale inimesele kasuks. Jeesus õnnistas rahutegijaid, nimetades neid Jumala lasteks.

Me elame välja oma identiteedi Jumala lastena, kui meist saavad tõelised rahutegijad, kui me võtame endale Kristuse armastuse, andestuse ja lepitamise olemuse.