Õnnistuste äratundmine
Lugege Kolossa 3:15-17
Ta puudutas tema kõrva ja tegi ta terveks. (Luuka 22:51)
Iga kord, kui ma loen Luuka evangeeliumist ülestõusmisnädala kohta, leian ma end mõtisklemast selle üle, mis juhtus ülempreestri sulasega, kelle kõrva üks Jeesuse järgijatest ära raius ja Jeesus terveks tegi.
Kindlasti tundis mees ära imeteo, mitte ainult tema tervendamise ime, vaid ka selle, et Jeesus andis sulasele andeks tema rolli selles sündmuses. Kas ta imestas selle Jeesuse teo üle? Võib-olla pani sulane kogu oma ülejäänud elu jooksul korduvalt käe hämmastunult oma kõrva vastu. Või kas ta lihtsalt tunnistas imet ja jätkas oma pooleliolevat tegevust, nagu poleks mitte midagi juhtunud?
Mina teen seda sageli. Ma olen tunnistajaks, et keegi saab terveks, kellegi murdunud luu paraneb, palvele vastatakse, ja ma lihtsalt jätkan oma plaanitud ettevõtmist. Alles hiljem teen ma pausi tundmaks ära Teda, kes inimelu puudutas. Jumala lapsena tahan ma siiralt ja otsekohe tänuga oma õnnistustele reageerida. Kahjuks ei suuda ma inimesena sageli Jumala armastuseande ära tunda.
Teadmine, kuidas see mees aias Kristuse puudutusele reageeris, ei ole nii tähtis kui see, kuidas ma täna ise vastan. Kas siis, kui ma olen tervendatud, kiirustan ma oma teed pidi edasi või otsin Jumalat ja põlvitan tänupalveks?
Mina teen seda sageli. Ma olen tunnistajaks, et keegi saab terveks, kellegi murdunud luu paraneb, palvele vastatakse, ja ma lihtsalt jätkan oma plaanitud ettevõtmist. Alles hiljem teen ma pausi tundmaks ära Teda, kes inimelu puudutas. Jumala lapsena tahan ma siiralt ja otsekohe tänuga oma õnnistustele reageerida. Kahjuks ei suuda ma inimesena sageli Jumala armastuseande ära tunda.
Teadmine, kuidas see mees aias Kristuse puudutusele reageeris, ei ole nii tähtis kui see, kuidas ma täna ise vastan. Kas siis, kui ma olen tervendatud, kiirustan ma oma teed pidi edasi või otsin Jumalat ja põlvitan tänupalveks?
Carolyn Y. Rickman (New York, USA)