Jumalakartuse õppetund
Lugege Rooma 5:1-5
Kannatlikkus [toob] läbikatsutuse, läbikatsutus lootuse. (Rooma 5:4)
Mul on 19-kuused kaksikud tütred. Mõlemal on oma klotside komplekt. Ühel päeval püüdsid nad oma klotsidest nii kõrget torni ehitada kui võimalik. Kuna nad ei saanud aru, et iga klots pidi olema väiksem kui nende all olev, kukkus torn pidevalt ümber. Ma oleksin võinud neile klotsid õiges järjekorras kätte anda, aga siis poleks nad ise õppinud torni ehitama.
Mõnikord me käitume nii, nagu usuksime, et Jumal ei lase iial meil midagi halvasti minna. Neil kordadel, kui me hakkame midagi tegema ja see ebaõnnestub, siis küsime Jumalalt: “Miks sa mind ei aidanud?” “Kus sa olid, kui kõik mürinal kokku varises?”
Jumal tahab, et meil läheks kõik hästi – mitte kõigis eluaspektides, vaid jumalakartuses. Läbikukkumise kaudu kasvame sihikindluses, lootuses, iseloomus ja usus. Piiblis toodud inimestel olid igasugused äpardused, kuid nad said uuesti tugevateks. Ebaõnnestumine ei tähenda, et Jumal on meie vastu või me oleme lootusetult saamatud. Ebaõnnestumine võib olla just see, mida Jumal kasutab. Lõppude lõpuks ei tarvitse me suuri asju saavutada, aga meist saavad paremad inimesed.
Jumal tahab, et meil läheks kõik hästi – mitte kõigis eluaspektides, vaid jumalakartuses. Läbikukkumise kaudu kasvame sihikindluses, lootuses, iseloomus ja usus. Piiblis toodud inimestel olid igasugused äpardused, kuid nad said uuesti tugevateks. Ebaõnnestumine ei tähenda, et Jumal on meie vastu või me oleme lootusetult saamatud. Ebaõnnestumine võib olla just see, mida Jumal kasutab. Lõppude lõpuks ei tarvitse me suuri asju saavutada, aga meist saavad paremad inimesed.