Lesknaise ohvriand

Mu kiriku taotlusvorm oli tulnud postiga ja seisis umbes nädal aega mu esikulaual. Iga päev tööle minnes ja koju tulles nägin ma ümbrikku ning mõtlesin arvetele, mida pidin tasuma ja konfliktile, mida tundsin seoses sellega, et pidin koguduse töö jaoks annetama. Ühel hommikul lugesin ma piiblilugu vaesest lesknaisest, kes oma vaesusest hoolimata heldelt annetas ja andis kogu oma elatisraha, tehes seda usus, et Jumal kannab ta eest hoolt. Jeesus tunnistas selle anni palju väärtuslikumaks kui rikaste ohverdused, kes andsid oma küllusest.

Ma mõistsin, et me kõik tuleme Kristuse juurde vaimulikus vaesuses. Meil ei ole midagi pakkuda vastutasuks andide eest, mis Jumal meile kingib, me saame vaid pakkuda iseennast teenijateks, kes täidavad Jumala tahet. Jumal võtab meid vastu ja juhib meid elutäiusesse. Oma kiriku toetamine on mu kristliku kutsumuse tähtis osa, aga Jumal ei ihka ohverdusi, mis on tehtud kohustusest või kombetalitusest, vaid südamearmastusest. Oma vaimuliku vaesuse äratundmine Jumala ees on teinud mind sügavalt tänulikuks kõige eest, mis mul on, ning avanud mu südame toetamaks oma kirikut ja mind ümbritsevaid puudustkannatajaid.