Mina olen sinuga

Arst sisenes palatisse, kus ma oma poja voodi ääres istusin. Poja keha rüüstas stafülokokinakkus, mis kahjustas ta siseelundeid ja südant. “Me süstime talle antibiootikume, kui aga nakkus jõuab ajju, siis ta seda ööd üle ei ela.” Ma võtsin vapustatult istet. Kas mu 18-aastane poeg sureb? Ma ei olnud kunagi tundnud end nii üksi ja abituna. Mu süda hüüdis Jumala poole. Ma soovisin, et Jumal räägiks minuga. Pikkamööda täitis mind rahu. Üksinda pimeduses olles uskusin, et ükskõik, mis peaks juhtuma, kannab Jumal mind sellest läbi. Ma istusin kogu pika öö voodi kõrval, teades, et Jumal on minuga.

Mu poeg pidas selle öö vastu, kuid paranemine oli aeglane ja valulik. Haiguse tõttu on tal pidev puue, kuid nüüd lõpetab ta keskkooli ja liigub oma eluga edasi. Kogu selle aja on Jumal olnud meiega.

See pime aeg mu elus tegi mind tugevaks. Nüüd mõistan, et kui ma olen nõrk, toetab Jumal mind ja kõnnib minuga läbi oru.