Kus on ülejäänud üheksa?

Lapsepõlves õpetatakse meid tänama, kui meile midagi kingitakse või meid mingil moel aidatakse. Sellegipoolest ei tähenda meile osutatud lahkuse eest tänamine, et see vabastaks meid kohustusest avaldada tänu ka edaspidiste heategude eest. Kahjuks unustame sageli tänada oma peret ja sõpru nende abi, hoolitsuse ja tähelepanu või maitsva toidu ja hella kallistuse eest. Mõnikord käitume samal moel ka Jumalaga. Piibliloos kümnest pidalitõbisest, kelle Jeesus parandas, tänab vaid üks oma Tervendajat. Ülejäänud üheksa lähevad lihtsalt minema. Võib-olla kehtib see protsent meiegi kohta. Võib-olla unustame üheksa korda kümnest märgata armastusekinke oma elus ja nende eest tänada. Ma kujutan ette, kuidas Jeesus seisab mu ees, öeldes: “Sa oled tänanud mind ühe imeteo eest, ühe palvevastuse eest. Aga kuidas on lugu teiste kordadega?”

Ma ei taha võtta oma õnnistusi kui midagi loomulikku. Ma tahan, et mul oleks tundlik ja tänulik süda. Ma tahan, et mind ümbritsevad inimesed teaksid ja kuuleksid, et ma hindan nende osa minu elus, iga väiksematki headust, mida nad mu vastu üles näitavad. Ja ma tahan meeles pidada, et pean tänama ka Jumalat iga hea anni eest mu elus. Tänus elades võime iga päev palvetada.