Palvetamistšempion

Mu vanaema oli lausa palvetamistšempion. Ta võis hinge tõmbamata 20 minutit paluda, vürtsitades oma palveid harjumatult kõlavate sõnadega vanast Piiblist. Ta palved olid ulatuselt, mahult ja sisult heidutavad. Kui teda tabas mitu südameatakki, muutusid ta palved lihtsateks ja otsesteks. Ma hoidsin haiglas vanaema kätt, kui ta sosistas: “Jumal, aita mind; Jeesus, lohuta mind.” Nagu mu vanaemagi, on lauliku antud eeskujuks nii sõnarohke palvetamine kui see, kuidas palvetades lihtsaid sõnu kasutada. Laulude ülevate salmide keskel leiame sageli südamelaulu: “Lunasta mind,” “päästa mind”, “kuula mind”, “ära hülga mind”. Suure mure puhul on Jumal päästeallikas, kaitse, lohutus ja võit.

71. Laul näitab meile, kuidas Jeesus oleks võinud oma viimasel nädalal palvetada, teades tohutuid katsumusi, mida tal tuleb kogeda ning leides tröösti ja lohutust Jumala võimsas väes ja armus. Tol nädalal Jeruusalemmas oli Jeesusel vaja tunda Jumala ligiolu ja juhatavat kätt. (Vaadake Luuka 19-23.) Ja kui me võitleme ebakindluse või valuga, saame meeles pidada, et Jumal on nii meie kui ka Jeesuse jaoks ikkagi “kaitsev kalju, mäelinnus.”