Üheskoos kasvades

Ma kahtlesin, kas võtta vastu kutse meeste osadus- ja piibliuurimisrühmas osaleda. Ma olin üsna hõivatud. Pealegi ei tundnud ma pooli rühmatöös osalejaid. Kõik mu kaalutlused näisid igati õigustatud ja ratsionaalsed. Alguses oli mulle vastumeelne rühmas oma isiklikest asjadest ausalt rääkida. Ma tundsin ennast haavatavana ja mul jäi puudu enesekindlusest. Koosolekutele sõites kahtlesin, kas ma ikka pean seal käima. Ma lahkusin mõttega, et olime ainult riivanud teatud teemade pealispinda ja kahetsesin, et rühm ei olnud sügavamale läinud.

Kui me koosolekud jätkusid, leidsin peagi, et ma lausa ootan järgmisi kohtumisi. Ma kogesin, et Jumal pani mind oma perspektiivi muutma. Kui ma kuulasin, kuidas teised oma usuväljakutseid jagasid, hakkasin ma nende läbielamisi paremini mõistma ja hindama. Ma mõistsin, et ka mina olen kohustatud oma läbielamistest kõnelema ning mind mõistetaks ja armastataks. Iga rühmaliige tõi meie aruteludesse erinevaid seisukohti. Mitmes mõttes poleks see meesterühm saanud olla eripalgelisem, aga Jumal ehitas meie jaoks sõpruse, usalduse ja vaimuliku kasvamise aluse.