Jumalat otsides
Lugege 1. Kuningate 19:11-13
Ja teie otsite mind ja leiate minu, kui te nõuate mind kõigest oma südamest. (Jeremija 29:13)
Kui vaalavaatluslaev pikisuunas õõtsus, kastsid lained meid läbimärjaks, kuid mina nautisin mõnuga laevareisi piki Oregoni rannikut. Ma uurisin veepinda lootuses näha üsna haruldast hallvaala. Kas mul õnnestub näha purskkaevutaolist veepurset või tohutu suure saba plaksatusest tekkivaid pritsmeid? Ma ei teadnud, mida oodata, kuid olin kindel, et see oleks vaimustav.
Neljatunnise reisi järel tulime väsinuna tagasi oma tuppa. Oma pettumusest rääkides istusime ookeanile avaneva vaatega rõdul, kui äkki teatasid väikesed veepritsmed vaala ilmumisest. Tema olemasolust ei andnud märku ei veepurskkaev ega pinnale ilmu- mine, kuid see hetk tekitas siiski tundevärinaid mu südames.
Mulle meenus Eelija, kes otsis meeleheitlikult Jumalat tuules, maavärisemises ja tules, kuid selle asemel leidis ta Jumala vaikses, tasases sahinas (1. Kuningate 19:12). Kui sageli otsime uhket vaatemängu, oodates, et me ta leiaksime, kuid avastame ainult, et Jumal oli kogu aeg meiega lihtsates asjades? Me kuuleme Jumala häält sõbra telefonikõnes. Me näeme Jumala muretsemist piiblisalmides, mis meid igapäevaolukordades juhivad. Me tunneme Jumala lohutavat puudutust pimedatel öödel. Me näeme Jumalat vaikselt meie ellu ilmumas.
Mulle meenus Eelija, kes otsis meeleheitlikult Jumalat tuules, maavärisemises ja tules, kuid selle asemel leidis ta Jumala vaikses, tasases sahinas (1. Kuningate 19:12). Kui sageli otsime uhket vaatemängu, oodates, et me ta leiaksime, kuid avastame ainult, et Jumal oli kogu aeg meiega lihtsates asjades? Me kuuleme Jumala häält sõbra telefonikõnes. Me näeme Jumala muretsemist piiblisalmides, mis meid igapäevaolukordades juhivad. Me tunneme Jumala lohutavat puudutust pimedatel öödel. Me näeme Jumalat vaikselt meie ellu ilmumas.
Evelyn Beck (Washington, USA)