Mitte ilmaasjata
Lugege 1. Korintose 15:50-58
Kui nisuiva ei lange maasse ega sure, siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja. (Johannese 12:24)
Hiljuti avastasin, et ma hakkan julgust kaotama. Tundub, et abielunõustamine, millega me abikaasaga olime 15 aastat tegelnud, hakkab lõpule jõudma, seda hoolimata meie jõupingutustest ja veendumusest, et praegu on seda vaja rohkem kui kunagi varem. Samuti tundub, et laste muusikaprogramm, millega me tegeleme, jõuab lõpule.
Need pettumused toovad kaasa kõhklusi ja ebakindlust. Me puutume kokku lakkamatu võitlusega mitte muutuda kibestunuks nii teiste kui Jumala vastu. Me ju anname oma osa; miks ei tee Jumal rohkem, et meid aidata? Isegi võideldes haarab meid pahameel.
Pühakiri pakub meile me pettumuses lootust. Ma olen selgeks saanud, et mõnikord kukume läbi sellepärast, et palume Jumalat meie tegevust õnnistada selle asemel, et pakkuda ennast tegema seda, mida tahab Jumal.
Võib-olla ütleb Jumal meile seda, et need praegused teenimisviisid peavad surema, et sünniksid uued teenimisviisid. Pauluse kiri Korintose kogudusele räägib, et me leiame lootust Kristuse surmas ja nii kaua, kui me teeme tööd Issandale, ei ole see tühine. (Vaadake 1. Korintose 15:58.)
Pühakiri pakub meile me pettumuses lootust. Ma olen selgeks saanud, et mõnikord kukume läbi sellepärast, et palume Jumalat meie tegevust õnnistada selle asemel, et pakkuda ennast tegema seda, mida tahab Jumal.
Võib-olla ütleb Jumal meile seda, et need praegused teenimisviisid peavad surema, et sünniksid uued teenimisviisid. Pauluse kiri Korintose kogudusele räägib, et me leiame lootust Kristuse surmas ja nii kaua, kui me teeme tööd Issandale, ei ole see tühine. (Vaadake 1. Korintose 15:58.)
Michael A. Macdonald (Põhja-Carolina, USA)