Armule toetudes

“Miks see küll jälle juhtub? Ma arvasin, et olime sellest jagu saanud! Mida me valesti tegime? See on nii ebaõiglane,” ütles mu naine. Kui me kuulsime onkoloogilt, et vähk on tagasi tulnud, segunesid mu pisarad naise omadega. Arvasime, et see raviti kaks aastat tagasi välja, aga nüüd ootas taas ees keemiaravi. Meie usk, eriti Pühakirja lugemine, oli meie esimese võitluse ajal olnud suureks lohutuseks. Tänane tekst Jesaja raamatust oli eriti lohutav, kuigi algselt näis, et see sõnum on vastupidine. See uus diagnoos oli rohkem kui “olematu”, see oli opereerimatu kasvaja. Siiski meenutati mulle, et haigus ei olnud Jumala karistus või tema tõotuse murdmine; see oli sama lahingu teine osa. Jumal oli ikka meiega ja me vajasime ikka Jumalat. Ma toetusin taas Jumala armule.

Tuhandete inimeste palvete läbi on Püha Vaim pööranud me hirmu ja kahtluse rahuks ja meelekindluseks. Jumala tõotus jääb kehtima – mitte meie, vaid Jumala ajakavas. Meie peame ainult armastama ja uskuma.