Kas suletud?

Sellest ajast, kui ma leti ääres istet võtsin, oli möödunud kolm minutit. Ettekandjad möödusid minust, kaks kokka ja lauakoristaja ei teinud samuti mu kohalolust välja. Mu ego rahustas vaid see, et samal moel eirati minu kõrval istuvat veoautojuhti. “Võib-olla on see lett suletud?” ütlesin ma talle. “Võib-olla on neil vähe töötajaid,” vastas ta. “Võib-olla ei taha nad meid teenindada?” “Võib-olla teenindavad nad ainult laudade ääres istujaid?” oli ta vastus. Kellaosutid jätkasid liikumist. “Võib-olla me ei meeldi neile,” jätkasin ma. “Õhukonditsioneer tundub nii mõnus, seepärast pole mul midagi siin istumise vastu,” lausus autojuht.

Sel hetkel seisatas meie juures vaevatud ilmega ettekandja ja ütles, et nad pidid vee kinni keerama ja seepärast ei tööta nende nõudepesumasin. Mu nimetu naaber naeratas, tänas ettekandjat ja lahkus. See mees ei meeldinud mulle. Ma olin kolm korda otsinud ta toetust oma närvilisele suhtumisele, kuid tema ei teinud väljagi. Alles hiljem mõistsin, et see mees oli otsustanud viia ellu seda, mida ma jutlustan.